Uste Avamine

Intro

Impro ja traditsiooniline teater on omavahel tihedalt seotud. Võtame näiteks tehnika – näitleja peab teadma kuidas oma keha hoida, ta peab oskama erinevaid karaktereid usutavalt välja mängida ning kujutletavate esemetega töötada. Just seda viimast õppisid Jaa! näitlejad detektiiv-inspektor Siret’i käe all täna õhtul.

Uksi on erinevaid

Päriselus ukse avamisel mõtleme me harva kuidas seda teha. Kiiresti, hooletult, lingist või raamist, tõmmates, lükates, astudes tahapoole või jäädes paigale… Kõik on korras senikaua, kuni avatav uks füüsiliselt eksisteerib. Teha sama tegevust improlaval – kus võib olla 0 kuni mustmiljon ust – on hoopis teine tükk.

Avatav uks tuleb mõttes visualiseerida. Kuigi publik seda algul ei taju, tulevad ukse omadused välja näitleja tegevustest. Uksi on erineva raskuse ja struktuuriga. Kas uksel on eriomadused nagu näiteks väljaulatuv sektsioon, kuhu ettevaatamatu ukseavaja komistada võib jne. Maailmas on tuhandeid erinevaid uksi rippkardinast vangla trellideni. Unikaalse ukse avamist on põnev vaadata.

Näide: Kõlab koputus. Rutatakse ust avama, kuid enne lingi vajutamist hingab näitleja ukse keskele ning nühib pinda siis käeseljaga [heliefekt]. Näitleja piilub läbi ukse ning publik saab aru, et uks on vähemalt osanisti klaasist. Selline kiire pisidetail muutis stseeni juba veidi huvitavamaks.

Tehnika

Ukse käepide on väga oluline. Link tuleks haarata kindlalt pihku, sest laval on parem asjad selgelt välja tuua. Kergem on avada nupuga uks, sest linki tuleb

• a) haarata
• b) vajutada

Uksest sisenedes tuleb jälgida kätt, mis ust toetab ning selle asendit ukse suhtes. N.B: käepideme ja ukse ühenduskoht jääb ukse liikumisel ukse suhtes samasse kohta. Uks liigub õrnas poolkaares, tähtis on hoiduda üle žestikuleerimast kuid ei tohiks ka lineaarset liikumist kasutada ja “uksest läbi sõita”.

Lingi vajutamine ja ukse avamine on liikumismomendiga tegevused. Ukse avamisel toimuv lihaste tegevus on ainulaadne protsess, mis on kõikidel inimestel erinev ja ainult tema enda jaoks orgaaniline, selle motoorika kordamine ilma füüsilise eseme vastupingeta kaotab poole oma võlust. Sellepärast tuleb kõigepealt ennast hakata selles tegevuses tähele panema ja seejärel analüüsides suudab keha taastada tõelisele lihastööle sarnase alternatiivi.

Ukse avamine on üks keerulisemaid harjutusi. Inimesel on äärmiselt keeruline tajuda ja järele aimata kaarjat liikumist tema loomulikul teljel. Algus on raskem ja aeglasem (kui uks alles hoogu kogub), peatumine samuti. Ust 100% käsitsi kinni pannes saabub ka hetk kui uks kohtub piidaga ja jääb “sirgelt” ja järsku seisma. Seejuures on käsi ust liigutades veidi pinges. Väga tähtis on enne ukse puutumist läbi mõelda kumba pidi uks käib ning kus asub link/nupp. Ust teiselt poolt käsitledes peab lingi asukohta ja kõrgust mäletama.

Teiselpool ust on hoopis teine ruum, seda avades annab palju juurde väike ruumi uudistamine: äkki on sealpool vähem valgust või avaneb uks ootamatusse (siis võiks enne ukse sulgemist kiiresti pilgu üle lasta – kas ma ikka tahan sinna tuppa minna)?

Veidi saab ka sohki teha: avada üles- või Jaapani stiilis (kahele poole kõrvale) käivaid uksi. Samuti saab ukse sulgemise vahele jätta, lastes uksel ise hooga kinni minna. Sel juhul peaks samal ajal midagi huvitavat toimuma, mis publiku tähelepanu tõmbab, näiteks uurib näitleja ise samal ajal intensiivselt ruumi.

Ust avades saab kasutada erinevaid kiirusi skaalal 1…10. Kiirusel 1 on iga väiksemgi pisidetail välja mängitud, liikumine on aeglane ning täpne (näide: ettevaatlik hiilimine). Kiirusel 10 on uks nagu tõkkepuu, ta avamine/sulgemine käib kiiresti ning tõenäoliselt liigub uks kinni inertsi mõjul ja pauguga.

Järelsõna

Ülesanne, mis algul tundus lihtne, osutus paljude nüanssidega tegevuseks… kuid öeldakse: harjutamine teeb meistriks.

Siit võib välja lugeda ka selle, miks improga tegeledes proovid vajalikud on.

Ando Roots ja Siret Les, September 2011